Filmid / Kurvilise tee legendid / Vello Õunpuu
Vello Õunpuu
Piloot VELLO ÕUNPUU (1949-2022) oli üks oma ajastu sõitjatest, kelle nimi stardiprotokollis tõi paljud pealtvaatajad ralliradade äärde ning tema möödumine kiiruskatsel oli maailmameistri hõnguline. Õunpuu oskas hinnata oma tuliseid fänne ning võimalusel startis ikka ka kodustel rallidel. Vastutänuks sai ta kiiruskatsetel meeletu arvu pealtvaatajaid ja sooja kaasaelamise.
Saaremaalt pärit mees oli sitke kui kadakas ja üdini andekas. Võidukas oli ta lisaks ralliradadele ka jäärajasõidus, rallikrossis ning osales ka ringrajavõistlustel. Viimaselt pärineb ka tema kõige raskem avarii, kui Riias auto kiirel lõigul nö näpuvahelt minema läks ja VAZ 2103 hetkega vanarauaks muutus. Õunpuu pääses avarii raskust arvestades väga kergelt.
Vello Õunpuu kaardilugejad autorallidel: Raivo Peirumaa, Ivo Vaher, Ülo Leppik, Aarne Timusk, Rein Saluri, Ants Kulgevee, Rain Kaljura. Lisaks oli Vello tegev ka ise kaardilugejana Endel Lepikule, Vello Jõele ja Rainer Ausile. Neist viimasele oli ta mentori rollis ning Rainerist sai lõpuks üks Eesti kiiremaid rallimehi.
RALLIKARJÄÄRI ALGUS SAAREMAAL
Õunpuu esimene rallistart piloodina sai teoks 1975. aastal „Estonia 75“ veoautorallil koos saarlasest kaardilugeja Ivo Vaheriga. Võistlusel, kus jagati välja Eesti meistri tiitlid veoautodel, saavutati 7. koht. Meeste auto kandis numbrit 110. Edukas oli samal aastal toimunud „Tehumardi 75“ autoralli, kus veoautode klassis saavutati II koht. Edu III koha ees oli vaid 1 sekund, kuid esikoht jäi ajaliselt kaugele.
1976. aasta talvisel veoautorallil „Vastlaralli 76“ olid Õunpuu – Vaher absoluutarvestuse 4. kohal. Mai lõpus peetud „Tehumardi 76“ veoautorallil prooviti ametniku ametit – nii Vello Õunpuu kui Ivo Vaher olid peakohtuniku asetäitja positsioonil. Sügisesel „Tehumardi“ autorallil olid Õunpuu-Vaher stardis taas Moskvitšil, kuid lõpp-protokollis seisab auto nr. 4 taga märge „katkestasid“.
1977 rallihooaega alustati jaanuari keskel Venemaal Leningradis, kus mehed oid stardis Moskvitšiga. Ralli pikkus oli 702 km ning sisaldas 8 kiiruskatset kogupikkusega 105 km. Rajale startis 49 ekipaaži ning lõpptulemustes asuti poodiumi III kohal.
VELLO NÄITAS „PIRUKAKÄRUGA“ RALLIÄSSADELE TAGATULESID
1977. aasta jaanuari lõpus toimus Tallinna hipodroomil jääraja võistlus, kus osales ka Vello Õunpuu autol Moskvitš. Väärib märkimist, et järguhierarhias oli Õunpuul alles I järk. Kohale oli tulnud ligi 60 osalejat, sealhulgas enamik tippsõitjaid. Laupäevasel päeval toimunud eelsõitudes oli saarlane kiireim ning pääs pühapäevasesse finaali oli garanteeritud. Finaalis pidid kõik 16 osalejat sõitma viis sõitu, Õunpuu võitis kõiki ja teenis maksimaalsed 20 punkti ning teenis Eesti meistritiitli autode hipodroomi sõidus. Kõige viimase stardina mängiti välja Hans Rüütli karikas ning seal läks Õunpuu vastamisi Volgade kiireimaga ehk Valter Hännikäineniga. Neli ringi hiljem edestas Õunpuu finišis konkurenti pea poole ringiga. Peale seda võistlust sai Vello Õunpuu enda käsutusse treeningauto Vihur-Lada.
6. märtsil Pärnu lahe jääl toimunud jäärajavõistlusel saavutas Õunpuu III koha, esikoha võitis Hans Rüütel. Järgmised jäljed tulemuste realt on leitavad septembrist 1977, kui Haapsalus sai stardi Väinamere autoralli. Vello Õunpuu oli stardis koos Ülo Leppikuga. Kuigi start anti Haapsalus, siis oli kiiruskatsed nii Pirita ringrajal, Tallinna Hipodroomil, Vaimõisas, Tuhalas kui Kirblas. II ring viis mehed Saaremaale, kus toimus kaks kiiruskatset. Tulemustes paikneti absoluutarvestuses 4. kohal, 7.klass võideti. Oktoobri lõpus käidi külas Lätis ning Kuldigas toimunud rallil saavutas Õunpuu-Vaher III koha, olles parimad eestlased 806 km pikkusel autorallil. Rohkelt oli ka õnne – vaevu saadi finišisse oma katkise siduriga.
Saaremaal toimunud rallil „Tehumardi 77“ saavutas ekipaaž Õunpuu-Vaher absoluutse esikoha. Hooaja lõpetas paralleelselt NSVL meistrivõistlustega peetud „Balti meri – rahu meri“ autoralli, kus 7. ja 8.klassi ühendklassis saavutati I koht.
1978 jätkas Vello Õunpuu osalemist jääraja võistlustel, saavutades ENSV meistritiitli. Virtsu lähedal Rahingel toimunud lumerajavõistlusel võitis Õunpuu esimese koha sõiduautode kuni 1600cm³ klassis. Mai alguses toimunud „Vana Toomas“ autorallil olid Õunpuu-Vaher oma 7. klassi autol kiireimaid, saavutades absoluutvõidu.
Tehumardi ralli Saaremaal korraldati kaks korda aastas ning esimene toimus mai lõpus. Kohalikud ootasid Õunpuu-Vaher ekipaažilt head kohta, kuid esimesel ringil purunes autol käändtelg ja mehed olid sunnitud katkestama. Vaid kuu aega hiljem toimusid Saaremaal taas autoralli võistlused – seekord oli tegemist Eesti meistrivõistlustega „Estonia 78“ ning Õunpuu-Vaher saavutasid oma esimese meistrimedali, kui 7. klassis sõideti hõbemedali väärne tulemus. See jäi Vello Õunpuu ainukeseks medaliks Eesti autoralli meistrivõistlustelt.
Tulemus andis Õunpuule õiguse startida NSVL meistrivõistlustel Eesti koondise eest klassis A2. Augustis käisid Vello Õunpuu – Ivo Vaher Lätis Tukumsis NSVL meistrivõistlustel A2/1 klassis. Pärast esimest ringi oldi juhtpositsioonil, kuid tehniline rike kustutas võimaluse rallit jätkata.
ALGAB VÕIDUKAS KOOSTÖÖ KAARDILUGEJA AARNE TIMUSKIGA
1978. a. oktoobris Põlvas toimunud NSVL meistrivõistluste III etapil klassile A2 olid stardis uue ekipaažina Vello Õunpuu ja Aarne Timusk. Sellest algas pikem koostöö, mis viis paljude suurte võitudeni ning tiitliteni. Esimene start lõppes numbrit 11 kandnud autole ralli 12. kohaga.
1979 algas traditsiooniliselt maailmas vähetuntud ralliversiooniga ehk meeskondliku taliralliga. Stardis olid Harju KEK esindajad Vello Õunpuu – Aarne Timusk, Vello Grünberg – Rein Saluri ja Paul-Robert Helk – Tiit Toomsar. Kiire kolmik suutis sõita välja II koha väärilise tulemuse. Hooaeg jätkus märtsis Riias toimunud NSVL sarja etapiga, kus Õunpuu-Timusk saavutasid 8. koha. Järgnes kolm etappi piiri taga, kui sotsialismimaade karikasarja „Sõprus“ raames osaleti Ungaris, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias. Absoluutarvestuse kohad vastavalt 19., 6. ja 4. Tšehhoslovakkias saavutati omas klassis ja karikasarja arvestuses III koht.
Oktoobri alguses osaleti Eestis Alus toimunud Automi Suurrallil ning saavutati absoluutvõit. Sügisesel Saaremaal toimus novembri lõpus „Tehumardi“ autoralli veoautodele, kus oli stardis Harju KEKi esindanud ekipaaž Vello Jõe – Vello Õunpuu. III koht tulemusena oli väga tugev, järelikult oskab kiiresti sõita mõistev mees ka kaardilugemisega toime tulla. 1979. aastal võitis Vello Õunpuu populaarse mäkketõusu võistluse Aavo Palliku auhindadele, mis sõideti Kose-Lükatil Purde tänaval.
Aasta lõpp tõi kaasa viimase etapi „Sõpruse“ karikasarjas, kui „Vene Talv“ autoralli sai Moskvas stardi. Õunpuu-Timusk saavutasid 4. koha ning hooaja kokkuvõttes lõpetati kohal 7.
1979 teenis Vello Õunpuu suurmeistri normi. Parimate tehnikasportlaste valimisel saadi meeskondade arvestuses II koht, seda Heiki Ohu-Toomas Dieneri järel.
ÜLEKAALUKAS TEHUMARDI VÕIT
1980. a. oli põhirõhk ja eesmärk suunatud taas sotsialismimaade karikasarjale „Sõprus“. Esimeselt etapilt Ida-Saksamaal toodi suurepärase II koha punktid, kuid Bulgaarias katkestati väljasõidu tõttu. Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias tulemused jäid keskpäraseks, seda just auto tehniliste viperuste pärast. Rumeenias oldi 8. kohal. Hooaja viimane sotsmaade karikasarja start tehti Venemaal detsembris, kus „Vene Talv“ autorallil saavutati 6. koht. Karikasarja kokkuvõttes saadi hooaja lõppedes 5. koht.
Eestis osalesti Õunpuu-Timusk Automi Suurrallil, kus vastvalminud Aluvere autodroomil võideti küll kiiruskatse, kuid ralli lõpptulemust kirja ei saadud – vana tamm oli jäänud täpselt ette ja tekitas auto esiotsale uue kuju.
Enne hooaja lõppu jõuti ka Vello kodusaarele „Tehumardi“ autorallile, mis mäekõrguselt võideti. Saarlasi oli raja äärde tulnud oma kuulsat rallimeest vaatama tavapäratult palju. Lisaks osales Vello Õunpuu Tallinnas Aavo Palliku mälestusvõistlustel mäkketõusus, kus oli päeva kiireima ajaga parim.
EDU II KOHA EES 10 MINUTIT!
1981 algas meeskondliku autoralliga Tallinnas, kuid apsakas Tallinna Hipodroomil ning poolteist minutit kaotust minetasid võimaluse headele tulemustele sõita. Mõned nädalad hiljem hipodroomil peetud Hans Rüütli karikavõistlustel saavutas Vello Õunpuu kuni 1600cm³ masinaklassis II koha.
Veebruari lõpus toimus Tallinnas lisaks NSVL meeskondlik taliralli, kus Viljandi TSK meeskonnas osalesid ka Õunpuu-Timusk, kes asendasid viimasel hetkel Endel Kabralit. Lisaks olid meeskonnas Vello Grünberg – Tõnu Diener ning Indrek Lasseron – Ain Pilt. Tulemuseks parimate eestlastena III koht.
Hooaja põhirõhk oli taaskord suunatud „Sõpruse“ karikasarjale, hooaeg algas Ida-Saksamaal ning tulemuseks 9. koht. Bulgaarias katkestati mootoriprobleemide tõttu, Ungarist saadi 11. koht (karikasarjas 10ndad), Rumeenias 10. koht (karikasarjas 9ndad). Hooaja viimane „Sõpruse“ karikasarja etapp sõideti Moskva ümbruses „Vene Talv“ raames. 4. koha punktid andsid hooaja kokkuvõttes sarja II koha.
Augustis põigati korraks kodumaale ning osaleti Automi Suurrallil, kus tugevas konkurentsis saavutati 4. koht. Karikasarja hooaeg jätkus Tšehhoslovakkias, kus 17. koht (14.) polnud see, mille järgi mindi. Kalušis toimunud NSVL meistrivõistlustel A2/1 klassile saadi 8. klassis 3. koht ehk pronksmedalid.
Tehumardi rallil Saaremaal oldi taas platsis ning auto kandmas Tšehhoslovakkia rallist pärit küljenumbrit 45. Meestele polnud probleem ralli ülekaalukalt võita. Ei juhtu tihti, kui ralli võitja edu teise koha ees on rohkem kui 10 minutit!
1982 ESIMESE N.LIIDU EKIPAAŽINA SOTSMAADE KARIKA VÕIT!
1982 oli Vello Õunpuu aasta! Hooaega alustati Viljandis ENSV meeskondliku taliralliga Harju KEK-i meeskonnas, rehvipurunemine kukutas mehed II kohale. See tiim oli nimekatest sõitjatest pungil, lisaks Õunpuu-Timuskile olid meeskonnas Ohu-Diener ja Nõel-Talvar. Talvel osales Õunpuu ka Hans Rüütli karikavõistlustel Tallinna hipodroomil, kus kolmas aasta järjest saavutas omas klassis II koha. Rohkem kodumaal sellel hooajal rallistarte ei tehtud, rõhk oli pandud „Sõpruse“ karikasarja heale tulemusele.
Veebruaris Venemaal sõidetud „Vene Talv“ autorallil saavutati I koht, maikuus Bulgaarias kahasse Euroopa MV etapil oldi 10. kohal (karikasarja arvestuses 5.). Paar nädalat hiljem toimus etapp Ungaris, seal oldi kohal 9. Juuni keskel osaleti Lääne-Saksamaal Hessenis toimunud autoralli Euroopa meistrivõistluste etapil, kus absoluutarvestuses oldi 13. kohal, oma klassis võeti I koht.
Sotsmaade karikasari jätkus Tšehhoslovakkias, kus platseeruti III kohale, karikasarja arvestuses II kohale. Kui Ida-Saksamaalt lisandus 7. koht, sai selgeks, et sotsialismimaade karikasarja on esimeste NSVL esindajatena võitnud Vello Õunpuu – Aarne Timusk. Kokkuvõttes teenisid sama arvu punkte, ehk 210 ka bulgaarlased, kuid paremate kohtade arv andis I koha just meie meestele.
Üks suur start tehti veel – värskelt homologeeritud Lada VFTS-ga tehti debüütstart RAC Rally’l, mis oli maailmameistrivõistluste etapp. Esimene ralli sellel tasemel kahjuks katkestati.
Vello Õunpuu – Aarne Timusk valiti hooaja Eesti parimaks võistkonnaks.
LÄÄNE-SAKSAS TAAS EDUKAD
1983 hooaeg algas Euroopa meistrisarja etapiga Rovaniemis, kui stardi sai „Arctic Rally“. Kohale mindi Lada VFTS-ga, kuid ka seekord lõppes ralli katkestamisega. Plaaniti osaleda ka „Vene talv“ autorallil, kuid ajaliselt ei jõutud Soomest tagasi. Tallinna hipodroomil peetud Hans Rüütli karikavõistlustelt võitis Vello Õunpuu seekord I koha.
Rallihooaega jätkati Bulgaarias, kus toimus kahasse „Sõpruse“ karikasarja ja Euroopa etapp. Lõpptulemustest leiame mehed kohalt 12, karikasarja arvestuses 7. kohalt. Aastatagune supertulemus Hesseni Euroopa meistrisarja etapilt oli veel kõigil meeles ning mehed saadeti Lääne-Saksamaale tagasi. Tulemus tuli taaskord arvestatav – seekord 27. koht ja omas klassis II.
Võrus peetud A2/1 meistrivõistlustelt võeti 7. klassis hõbemedalid, kuld jäi vaid 4 sekundi kaugusele.
Kaks viimast starti tehti Tšehhoslovakkia sotsmaade etapil ja Suurbritannia MM-rallil, mõlemad kahjuks katkestati.
KARJÄÄRI LÕPP OLLES TIPUS
1984 alustati hooaega Eestis, kui Vastlarallil valmistuti hoolega esimeseks rahvusvaheliseks autoralliks Eestimaa teedel, milleks oli „Baltika 84“. Vastlaralli 4. koht andis tugeva aluse ning Baltika rallilt saavutati juba absoluutarvestuses II koht. Veebruari lõpus peeti Tallinna hipodroomil maha jääraja võistlus, kus osalesid nii endised kui sel ajal tipus olevad võidusõitjad. Viimaste klassis sai Vello Õunpuu II koha Vallo Sootsi järel.
Sotsialismimaade autoralli etapid Ungaris ja Bulgaarias kahjuks mõlemad katkestati.
Augusti alguses peeti Vasalemmas Harju KEKi traditsioonilist rallikrossi, kus Vello Õunpuu võttis teenitud võidu.
1985 jaanuaris tegid Vello Õunpuu ja Aarne Timusk Vastlarallil oma viimase ühise stardi, lõpptulemuseks jäi 12. koht. Plaanis oli meestel osaleda ka „Sojuz 85“ autorallil, ka number oli autole olemas (36), kuid see ralli jäi paraku sõitmata ja Vellost mitteolenevatel põhjustel lõppes ootamatult ka tema karjäär tippsõitjana autorallis.
VEEL MÕNED SÕIDUD
Mõned sõidud Õunpuu siiski veel tegi. Veebruari lõpus Tallinna hipodroomil peetud ERF-Mobile jäärajasõidus näitas ta spetsiaalautode klassis parimat tulemust. Traditsioonilisel augustikuisel Harju KEK rallikrossil Vasalemmas võitis Vello Õunpuu teist aastat järjest.
Kui ERF-Mobile klubi korraldas Tallinna hipodroomil „Tähtede sõit“ nimelise ürituse, oli stardis ka Õunpuu. Treeningsõitudel purunenud mootor mehel edasisi starte teha ei lubanud. 1986 startis Õunpuu koos Rein Saluriga, autoks 7. klassi VAZ 2105, talvisel „Sojuz 86“ rallil, kus saavutati 28. koht. Kevadisel „Lada rally“ mehed katkestasid. Augustis Vasalemmas toimunud Harju KEK rallikrossil oli Õunpuu taas rajal, kuid C-finaalis järgnes katkestamine.
Järgnes pikem vaikus, kuniks 1991 oli Vello stardis Tehumardi rallil ohutusauto roolis, kaarti lugemas Ants Kulgevee.
Möödus 21 aastat, kui Vello Õunpuu startis Saaremaa rallil. Autona oli kasutusel neljarattaveoline Mitsubishi Lancer EVO III, kaardilugejaks Rain Kaljura. Ralli lõppes kahjuks katkestamisega esimesel kiiruskatsel.
2000ndate esimeses pooles oli Vello Õunpuu mentoriks noorele Rainer Ausile, kellele luges kaarti nii rahvarallidel kui rallisprintidel. Rainerist sai Eesti üks tipp-piloote.
Vello Õunpuu parimad tulemused:
1975 Tehumardi ralli II koht veoautode klassis, kaardilugeja Ivo Vaher
1977 „Neeva tuled“ autoralli III koht, kaardilugeja Ivo Vaher
1977 Eesti meister autode hipodroomisõidus, Hans Rüütli rändkarika võitja
1977 „Väinemere“ autoralli 7. klassi I koht, kaardilugeja Ivo Vaher
1977 „Rudens 77“ Lätis, III koht, kaardilugeja Ivo Vaher
1977 „Balti meri – rahu meri“ I koht 7. ja 8. klasside ühendklassis, kaardilugeja Ivo Vaher
1978 Eesti NSV meister hipodroomisõidus
1978 „Vana Toomas“ autoralli I koht, kaardilugeja Ivo Vaher
1978 „Estonia 78“ Saaremaal, 7.klassis II koht ja EMV hõbemedalid. Kaardilugeja Ivo Vaher
1979 ENSV meeskondlik taliralli, absoluutarvestuses II koht, Õunpuu kaardilugeja Aarne Timusk
1979 „Tatra rally“ Tšehhoslovakkias III koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1979 Automi „Suurralli“ I koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1979 „Tehumardi 79“ veoautode autoralli III koht, Õunpuu oli kaardilugeja Vello Jõele.
1980 „Pneumant Rallye“ absoluutarvestuse II koht, klassis I koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1980 „Tehumardi 80“ autoralli absoluutvõit, kaardilugeja Aarne Timusk
1981 NSVL meeskondlik taliralli III koht
1981 NSVL meistrivõistlused 8. klassis III koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1981 „Tehumardi 81“ autoralli I koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1982 ENSV meeskondlik autoralli II koht
1982 „Vene talv“ autoralli I koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1982 „ADAC-Rallye Hessen“ Euroopa meistrisarja etapp, klassis I koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1982 „Rallye Tatry“ sotsialismimaade karikasarja etapp III koht, klassis II koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1982 Sotsialismimaade karikasarja „Sõprus“ hooaja arvestuses I koht koos Aarne Timuskiga
1983 „ADAC-Rallye Hessen“ Euroopa meistrisarja etapp, klassis II koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1983 NSVL meistrivõistlused A2/1, 7.klassis II koht, kaardilugeja Aarne Timusk
1984 Rahvusvaheline autoralli „Baltika 84“ II koht, kaardilugeja Aarne Timusk
Tekst: Urmas Roosimaa (“Eesti autoralli ajalugu I osa: 1921-1985” ja “II osa: 1986-2002” autor)